Räägitakse, et sel aastal ei taha jõulutunne kuidagi tekkida, sest lund pole maas ja lootust sadamahakkamiseks ka mitte. See võibolla isegi on nii, kuigi pigem igatsen valget maad kirkuse ja heleduse pärast, mida see kaasa toob. Sügis on sel aastal kuidagi eriti pannud proovile kaamose talumise võime. Pimeda aja haripunkt on käes ja tunneli otsas hakkab taas kumama lootus, et kui mitte lumi, siis päike hakkab end jälle rohkem ilmutama.

Natuke valgusetunnelilaadne olemine sai ühele lapitekile püütud ka suvel.Värskele vanaemale Lyle hakkas väga meeldima üks Lapivaip 100 projekti töödest ja ta soovis omale koju sarnast tekki, mille abil tulevikus jutustada lapselaps(t)ele lugusid. Need jutud tal juba tikusvad mõttes ja ootavad, millal see esimene, väike tüdruk, kasvab tiba suuremaks. Ly töötab lasteaiaõpetajana. Aastaid tagasi tegime ühe ta rühma lastega valmis suure seinapildi, nii et tean, kui loominguline inimene ta on. Seetõttu tahaks ausalt öelda isegi neist juttudest osa saada! Tekil imetlevad päikeseloojangut Ly pere kass ja koer.

Kui me aknatagust ilma mõjutada ei saa, siis otsime jõulutunnet rohkem enda seest, pere- ja sõprusringist. Soovin, et kõik teelolijad jõuaksid kohale. Et valgust oleks rohkem nii õues kui hinges. Olgem hoitud ja hoidkem üksteist, ilusat jõuluõhtut 2019!

Teki algse kavandi idee autor Anu Turu, tema teki lugu avaneb lingilt. Aitäh, et lubasid oma loomingut edasi arendada!
https://www.facebook.com/anu.turu/posts/1842226919142683