Kas oled kogenud elus seda tunnet, kui kohtad mõnda inimest ja enamvähem esimesest paarist vahetatud lausest saad aru, et klapp on korralik? Ja kui lauseid saab veidi rohkem, siis see veendumus mitte ei vähene, vaid saab ainult kinnitust?

Minul juhtus nii selle aasta suvel. Korraldasime siin Leedris lastele taaskord meile omaselt suurejoonelist üritust, kuhu meil õnnestus kutsuda esinema Merle Liivak oma Kahvliahvi Kokakooliga. Et sõit siia maailma äärele toimiks ikka ka puhkuse ja kvaliteetajana, võttis Merle kaasa oma pere ja nad suvitasid kaks ööd-päeva meie juures. Varasemalt me üksteist ei tundnud rohkem, kui olime vahetanud paar sõna lasteüritust kokku leppides. Tegelikult jäi ta mulle oma sära ja loomuliku iluga (tõesti, mõni naine on ka teise naise jaoks lihtsalt nii ilus!) silma 2016.a presidendi vastuvõtul, kus ootasime oma kätlemisjärge ühes ja samas saalis kõrvallaudades mitmeid tunde. Mõned kuud hiljem lugesin ajakirjast Pere ja Kodu Merle kirjeldust vastuvõtule jõudmise protsessist, mis oli kõike muud kui glamuurne ja klappis 100% minu kogetuga- väikese tite kõrvalt orgunnida kriitikat kannatav ja samas pere eelarvet mittetappev kleit, käia juuksuris-maniküüris-kleidiproovis, klapitada kokku ehted, kingad, käekott, mantel, soeng jne, ise samal ajal põdedes oma imetava ema keha... See oli nii üks ühele, et kirjutasin Merlele oma lugemisemotsiooni pealt ja tänasin kolumni eest! Tundusin endale nagu mingi sõge pereema, aga tegemata ka ei saanud jätta. Tagantjärgi, suvel juttu ajades, oli seda lahe meenutada:)

Igatahes, suvel läks meie üritus väga hästi, lapsed kokkasid hooga ja ostsid ära kõik raamatud, mis Merle kaasa oli võtnud. Ülejäänud ajal oli meil palju hetki, kui rääkisime omavahel lihtsalt maast ja ilmast- lastest, tööst, elu suurematest eesmärkidest, oma raja leidmisest ja sellel käimisest, endaks jäämisest laste kõrval, oma suurte ideede elluviimise võimalikkusest, aga ka nippidest laste tervisemurede lahendamisel või toitumisharjumustest. Pärast, kui Merle, Hannes ja lapsed olid läinud, mõtlesin tükk aega, mis see nüüd siis oli, kuidas me küll nii sarnaselt asjadest aru saame, kas mul on olemas koopiahing:) Hiljem tõdesime, et oleme ilmselt oma eluteedel üsna ühekaugusel ning seisame samade valikute ees, mistõttu mõistame üksteise mõtetes toimuvat eriliselt hästi.

Suvel rääkis Merle õhinaga oma uuest elustiili- ja kokaraamatust, mida nad Hele-Mai Alamaaga käisid siis just soos pildistamas. Kogu nende tüdrukute tegutsemine tervisliku toitumise propageerimisel just laste hulgas läbi Kahvliahvi Kokakooli on nii positiivne, nüüd siis lähevad nad veel sammu juurtele lähemale ja toimetavad Eesti oma metsades. Ja tänaseks ongi kauaoodatud raamat valmis saanud. See on hea idee jõuluvanadele ja päkapikkudele. Ostes "Metsakööki", võin anda garantii, et sinu raha läheb õige asja eest õigetele inimestele. Palju õnne raamatu ilmumise puhul ning jätkuvat inspiratsiooni, Merle!