Kirjutan vahelduva eduga siin lehel minisarja kihvtidest inimestest, kes ajavad mingit lahedat oma asja ning kellega kokkupuude paneb mõtted lendama. Siiani on need lood olnud ainult naistest, kuid seekord ei saa me vist Koiduta läbi!
Eks oli tema see saaremaa kutt, kes Võrust naise võttis ja peale „mandritiiru“ perega tagasi koju elama tuli. Sattusime temaga tööalaselt siin ja seal kokku- esmalt ilmselt Saarte Koostöökogus, hiljem Saaremaa Omavalitsuste Liidus ja Maavanema arenduse nõukojas. Siis tegime ühiselt Lääne-Saare valda, algul aasta otsa ettevalmistusi ja 2014-2017 vallavalitsuse liikmetena. Praegu me kumbki aktiivselt kohalikus poliitikas ei osale, ajame teisi asju, küll jätkame mõlemad SKK juhatuses.
Ühel hetkel hakkas Koit rääkima oma õllepruulikoja tegemisest ja kohe alguses oli näha, et see on neil pereprojekt- kõik otsused olid tal kenasti naisega läbi räägitud, kõike tehti Kristeliga ühiselt. Vaikselt ja visalt läks neil see algus, iga samm edasi võttis palju aega. Siis aga ühel päeval oli Koidul lõpuks võimalik ajada maha habe, mida ta kasvatas hetkeni, „kui õlut saama hakkab“. Üsna ruttu selgus, et kodune pruulimine oli liiga väike plaan, tänasel päeval toimetavad noored Kuressaare vanas elektrijaamas Tolli tänaval, ühes meie linna erilisemas hoones. Toodetakse 6 eri liike kesvamärja ning Linnase limpsi.
Koit ja Kristel on üks tandem. Avatud olemisega lihtsad, tegusad ja lahedad inimesed, kes jõuavad palju. Tean, et neil on kodus tugev toetus oma vanematelt. Sellegipoolest väärib imetlust, millise välise kergusega on neil sündinud kogu pereäri alustamise ning tuhande muu toimetuse kõrvalt neli tubli last! Päriselt see kindlasti nii kerge ei ole:) Aga lapsed on tähtsad, kõige tähtsamad. Koit on seda mitu korda öelnud, et peab üheks suurimaks edulooks oma elus fakti, et Lehmakommionudena alustanud, nüüd Onudena jätkava bändi kõik liikmed on tulnud saarele tagasi ja loonud siin pered. Rääkimata sellest, et Kristeli õestki sai saarlane, kelle peres kasvab kolm last. Järgmist põlvkonda tuleb nii kokku juba tugev maakooli klassitäis, kes läbi oma vanemate võitnud Saaremaal suureks sirgumise jackpoti eluloteriis. Siiski, selliseid tugevaid ja suuremat sorti noori peresid ei ole maapiirkondades ülearu palju, seetõttu on igaüks neist kulla hinnaga. Eriti veel, kui pere ühisnimetajaks ka väikeettevõtlus ning hoolimine kodukandist laiemalt.
Nii et, kui märkate kusagil poes või toidukohas müügil Pöide õlut, siis võite olla kindlad, et seda ostes läheb teie rahaline panus õigetesse kätesse. Alkoholiga liialdada ei maksa, aga kui tuleb hea märjukese isu, siis Pöide õlu on kindlasti õllede osas parim valik! Omalt poolt hoian Keldrite tegemistele ikka pöialt, et neil läheks hästi nii Tolli tänava kui koduse Põldemulgu talu toimetustega:)
Meil on Kristeli-Koiduga ka õmblusalast kokkupuutumist:) Õmblesin nende pruulikotta mõned aastad tagasi suured istumispadjad. Materjal linane, mustrid Pöide rahvariide seelikult.
