Suur suvi on nüüd tõesti läbi. Õues lõõtsub juba mitmendat päeva tormituul. Aeg on sealmaal, kus õuetoimetused peaksid olema varsti kõik tehtud ning saab keskenduda tubastele tegevustele.
Sain oma aia ka vahetult enne külma tulekut õnneks ikka üle käidud. Vaarikad, mustikad, õunad, ploomid, mustsõstrad jne, kõigil sai sügishooldus tehtud, küüslauk maha pandud. Olen sellise kiiksuga, et kasvatan ainult söödavat kraami ja kuna emal on sama „eripära“, siis meie majapidamises lilli praktiliselt ei kasva, ainult mõned ülivisad või ise toimetulevad sibullilled ja floksid välja arvatud. Suurim töö on maasikatega.
Maasikad, jaa.... Usun, et meil paljudel on jäänud lapsepõlvest mingid isud, mida ei saanud tookord täis ja mis siiamaani nõuavad täitmist! Mul on selleks kohe kindlasti maasikad, õunad, õunamahl. Rääkimata muidugi kommidest või üldse magusast, nõuka aja laste unistusest. Aga vaat’ maasikatega oli sama lugu. Emal-isal oli terve majapidamine väikeste laste ja loomadega kukil, sellise luksuse nagu magusate marjade kasvatamisega polnud aega jahmida. Meil oli võibolla 20 taime ühel peenral. Mind tõmbas sinna nagu magnetina, lihtsalt oli kohe meeletu vajadus, võrreldav mingi aine puudusega. Ema küll keelas, tahtis veel moosigi teha, aga ma läksin ja sõin ikka, ka rohelisi. Ei aidanud seal riidlemine ega hea rääkimine! Ühel hetkel jõudsin mõttele, et kui olen suur, siis maasikaid peab mul olema nii palju, et ma võin kasvõi igal suvepäeval neist kõhu täis süüa ja sealt kõrvalt jagub ka veel moosi tegemiseks!
Nüüd, aastaid hiljem, see täpselt nii ongi. Olen endale maasikakasvatuse nüansid selgeks teinud ja majandan oma peenral umbes 600-700 taime. Kasvatan neid mahedalt ehk väetan adruga. Haigusi aitab tõrjuda just hea väetamine ning istandiku pidev uuendamine kvaliteetsete frigotaimedega. Isu nende marjade järgi ei ole kusagile kadunud, aga olen täitnud oma unistuse- hooajal võin tõesti minna, heita kasvõi vao vahele pikali ja nohistada seal lõputult. Olen proovinud, aga tegelikult ma päris maasikaisu ei olegi siiani otsa saanud- ennem lähevad hambad hellaks ja põis ei pea vastu, aga ma alati pistaks veel ühe järgmise marja suhu!
Kui suvi on kasin, nagu oli näiteks 2017, siis jagub meie põllust enam-vähem oma pere tarbeks. Eks neid pisikesi kahejalgseid „hakke“ on praegu palju ja mis neist üle jääb, see läheb kas sügavkülma, kuivatisse või keedupotti. Kui aga suvi maasikale sobib, siis on marju palju, nagu oli 2018.
Seetõttu on mul sel aastal suurim hea meel jagada seda ilusat saaki oma kallite klientidega! Ka teie kõik olete ju otseselt jagajad, kinkides mu lapitekke oma pereliikmetele, lastele, sõpradele, kolleegidele. Usun, et te saate sealt vastu palju positiivset, vähemalt tagasiside lubab seda küll arvata, ja sellest kingisaaja rõõmust täitub ka teie enda hing. Mulle tähendab teie usaldus seda, et läbi teie ostude on mul võimalik elada maailma äärel, Lääne-Saaremaal, oma isapoolse suguvõsa iidses talus, kasvatada siin oma lapsi, saada siin eluga hakkama. See on parim, mida elult olen soovinud, ja see saab lisaks perele ning kogukonnale suuresti teoks tänu klientidele, kes võimaldavad mul teha oma unistuste tööd.
Seetõttu, et teile kui jagajatele avaldada oma tänu ning et peale teki kinkimist jääks ka omale ikkagi midagi pihku, siis juba mõnda aega läheb iga mu käest tellitud-ostetud tekiga kaasa purk sellesuvist maasikamoosi. Siinsamas, mu oma põllu peal kasvanud marjast, mu oma keedetud magusat ja lihtsat maasikamoosi. See on üks kõrgemaid tasemeid, kuidas oskan väljendada oma tänu selle eest, et te, kallid kliendid, olemas olete!
