Lapiteki-vanavanaema Aime
Mu lõppenud nädala ja kindlasti ka järgmis(t)e nädala(te) põhisisuks on väikeste Hermiine ning Hermani lasteaeda harjutamine. Minni on seal muidugi juba mitu aastat käinud ja kõik läheb suht hästi, poisiklutt aga alles tutvub uue maailmaga. Eks ta meil üks pisike mehehakatis veel ole ja otsustasin, et kui ta selleks veel valmis pole, küll jääb siis veel mõneks ajaks minuga koju. Kuid praegu on igal juhul väikeseid kohanemismärke juba näha. Me käime ka harjutamas sujuvalt, päev-päevalt emata olekut pikendades, sest õnneks ei ole mul endal vaja tööle kiirustada. Vähemalt lähiaastail saan tegeleda kodus õmblemisega ning olla oma lastele selle kõrvalt maksimaalselt olemas.
Ja vaat' siis üleeile, kui Herman liivakastis mängujärjele sai, põikasin läbi Lümanda "uuekatest" ehk kortermajadest. Ühes neist elab Aime, kes kindlasti toimetas seal juba mu lapsepõlves. Ega me eriti otseselt kokku ei puutunud, kuid mäletan, et tal oli alati palju lapselapsi ümber. Neli neist lausa kasvasidki tema juures, käisid siin Lümanda koolis, neist Helega olen üsna ühevanunegi.
Kui tulin tagasi siia koju elama ja Aime lapselapsed hakkasid järjest ise peresid looma, sai ühel hetkel temast minu tekivanavanaema. Proovisime lugeda tehtud beebikaid üle, kuid tekkis kahtlus, et üks, see kõige esimene, sai Aimelt veel ta enda tehtud tekikese, ülejäänud aga on olnud minu rida, nii et seekordne tita peaks olema meil ühiselt katta kuues! Tore on see, et lapselapsed juba teavad tekki oodata, üllatusmoment selle üleandmisel on väikest viisi perekondlik hasart. Üleeile viisingi Aimele ülevaatamiseks ja valiku tegemiseks kaks poistekat, sest septembris on oodata uut ilmakodanikku. Tekki ennast näitame siis, kui selleks õige aeg. Siin pildil on aga siis mu (praegu veel) ainuke lapiteki-vanavanaema!