Huvitav, kui paljud meist siin on alla 47 aastased? 47 aastat on väga pikk aeg- üle poole inimelu, umbes 2 põlvkonda. Täpselt nii kaua töötas aga meie armsas Lümanda Karu-Kati Lasteaias õpetaja Saima! Tõeline selle asutuse sünonüüm, sest maja avati 1969.a ja tema alustas kõigest mõni aasta hiljem. Ja nii, läbi aastakümnete, on ta olnud meie kõigi, siinsete kunagiste lasteaiakasvandike, iseseisva elu alguse juures. Millegipärast ei mäleta ma teda oma lapseeast, käisin selles majas umbes 1981-1986. Oleme Saimaga arutanud, et toona töötas ta maja juhatajana ja ilmselt seetõttu puutus lastega vähem kokku. Aga ühel hetkel läks ta tagasi õpetajaks ning jätkas seda tööd kuni selle sügiseni. Viimastel aastatel just kõige väiksemate, Jänkukeste rühmas, olles õpetustöö kõrval kindlasti ka väikestele nubludele vanaema aseaineks. Meie pere lastest kantseldas ta kõige rohkem Hermiinet, aga ka Hermani harjutas lasteaiaga lõplikult ära just Saima, Maili ja Mare naiskond:) Tänapäeva heitlikus maailmas on sellised töötajad tõeline väärtus, ajaloo ja järjepidevuse kandjad.
Aga sel sügisel, 2. septembri aktusel, siiski jõudis kätte Saima pensionile siirdumise päev. Kolleegid kinkisid talle sel puhul lapiteki. Teki idee leidsime koos kinkijatega. Õpetaja Triin rääkis loo, kuidas Saima palus tal aeg-ajalt lilli tuua. Triin käib meile Kuressaarest tööl, siin kohalikus poes meil lilli alati müügil pole ja nii ongi "linna vahet sõitjad" meil reeglina ka igasugu tarvilike kaupade kullerid. Alati, kui Triin küsis, milliseid ta täpsemalt sooviks, oli Saima vastus- too hooajalilli! Nii sai see ka teki teemaks, lopsakas ja rikas suvelõpune õitemeri. Tagantjärgi selgus, et roheline (teki tagune) on Saima lemmikvärv, lilled üldse suured lemmikud ja päevatekki oli ta oma voodile juba ammu otsinud. Nii et, see kingitus läks kolleegide poolt igal juhul asja ette!
Soovin Saimale ka enda ja meie pere poolt kaunist kuldset iga, ilusaid hetki lapselastega, mõnusaid pikki hommikuid Atlas ja kenasid mälestusi lasteaia-tööst!