Tagasi töörütmi

Täna sai laulu-ja tantsupeo lõpust mööda kolmas päev. Siiski tundub ikka veel kuidagi imelik ja kohatu kirjutada millestki maisest, töisest, rutiinsest. Seekord ma ise otseselt peol kaasa ei löönud. Kuid siiani piisab lapsepõlves, 1993.a noorte laulupeol kogetust, et see kõik jõuaks kohale ja suudaksin saavutada päris õige meeleolu (näiteks kananahk ihul) ka teleka vahendusel. Kohati on lausa piinlik paluda mõnda teenet või tööalast abi inimeselt, kes kindlasti Tallinnas oli. Sest ma tean, kui raske on peale sellist kogemust tulla tagasi argiellu:) Lihtsalt imetlustvääriv, kui lähedale eestluse olemuse tuumale üks üritus suudab jõuda. Kui ma üht saaksin soovida, siis ennekõike seda, et eelmisel nädalal kogetud uhkust ja rõõmu oma maa ja kaasinimeste üle võiks meil jaguda ka igasse tavalisse päeva, kuni järgmise peoni 🧡Sest vaadake, millised tiivad see "hea olemine", avatus ja südamlikkus tegelikult meile kõigile andis!

Siia aega sobiks nii hästi mõni rahvusliku motiiviga tekk jutu kaunistuseks. Ja mõned ootavad juba ka avaldamise järjekorras, aga enne peavad need siiski saama omanikele üle antud. Kevadest on siin veel näitamata väikese Saamueli tekk, las ta siis lehvib siin minupoolseks tänuks ja tervituseks kõigile lauljatele, tantsijatele, publikule, korraldajatele. Isegi pelgalt teleka kaudu osalejana katsun taas tubliks saada ja leida üles töölained:)